hüdrofluorosüsivesinike

Hüdrofluorosüsivesinikud, tuntud ka kui HFC-d, on sünteetilised orgaanilised ühendid, mis koosnevad vesinikust, fluoriinist ja süsinikust. Neid hakati laialdaselt kasutama 1990. aastatel, et asendada osoonikihti kahjustavaid klorofluorosüsivesinikke (CFC) ja osaliselt halogeenitud fluorosüsivesinikke (HCFC). HFC-d ise ei kahjusta osoonikihti, mistõttu on need osoonikihi kaitsmise seisukohalt ohutud.

Peamine probleem HFC-dega on nende kõrge globaalse soojenemise potentsiaal (GWP). See tähendab, et nad on võimelised kinni püüdma suures koguses soojusenergiat atmosfääris, aidates seega kaasa kliimamuutustele. Mõnede HFC-de GWP võib olla tuhandeid kordi kõrgem kui süsinikdioksiidi (CO2) GWP.

HFC-sid kasutatakse peamiselt jahutusainetena kliimaseadmetes ja külmikutes, samuti propellendina aerosoolides ja vahutekitajana isolatsioonimaterjalides. Nende laialdane kasutus on tekitanud muret nende panuse pärast kasvuhoonegaaside heitesse.

Rahvusvahelised kokkulepped, nagu Kigali muudatus Montreali protokollile, on suunatud HFC-de tootmise ja kasutamise järkjärgulisele vähendamisele. Need kokkulepped soodustavad madalama GWP-ga alternatiivide, nagu hüdrofluoroolefiinide (HFO) või looduslike jahutusainete, kasutuselevõttu. Üleminek HFC-delt nende alternatiividele on oluline samm kliimamuutuste leevendamiseks.