vesinikust

Vesinik on keemiline element (märkus H, aatomnumber 1). See on kõige kergem element ning moodustab suurima osa universumi massist, peamiselt tähtede ja gaasilise aine kujul. Maal esineb vesinik peamiselt vees (H2O) ja paljudes orgaanilistes ühendites; vabalt esinev vesinik (H2) on atmosfääris väga haruldane ning maapinnal esineb seda peamiselt gaasilises olekus või teistes ühendustes eraldujana.

Füüsikalised omadused: vesinik on toatemperatuuril gaasiline, värvitu ja lõhnatu. Molekulina on H2 diatomiline. Aatomnumber 1 ja molekulmass on umbes 2. Vesinikul on äärmiselt madal keemistemperatuur (−252,87 °C) ja sulamistemperatuur (−259,14 °C). See on väga kergelt põletuv ning nõuab käitlemisel täpset ohutust.

Kasutus ja tootmine: vesinik on oluline toorainena ammoniaagi sünteesis (Haber-Boschi protsess). Seda kasutatakse ka nafta rafineerimisel, metallide töötlemisel ning tänapäeva energiasüsteemides kütusena rakudel. Globaalsetes süsteemides toodetakse vesinikku peamiselt elektrolüüsiga või loodusliku gaasi töötlemise teel, sageli taastuvenergial viisil.

Ohutus ja ladustamine: vesinik on väga põletuv ja plahvatuseohtlik, eriti õhuga segunemisel. Leke võib tekitada plahvatuse, seetõttu on hädavajalik sobiv detekteerimine, materjalid ja mahutid ning korralik rõhu- või külmladustamine.

Ajalugu: vesiniku avastas 1766. aastal Henry Cavendish. 1783. aastal andis Lavoisier sellele nime, mis pärineb kreeka keelest hydro (vesi) ja genes (tekitaja).