fibrinolüüsiks

Fibrinolüüs on füsioloogiline protsess, mille käigus verehüübed ehk trombid lagundatakse. See on oluline mehhanism, mis hoiab ära liigse verehüüvete kuhjumise veresoontes, tagades normaliseeritud verevoolu. Peamine mängija fibrinolüüsi protsessis on ensüüm nimega plasmiin.

Plasmiin ei esine veres aktiivsel kujul, vaid selle eelkäija, plasminogeen, on olemas. Plasminogeen muudetakse aktiivseks plasmiiniks koeplasminogeeni aktivaatori (tPA) ja urokinasetaolise plasminogeeni aktivaatori (uPA) abil. Need aktivaatorid vallanduvad vastusena erinevatele ärritustele, sealhulgas veresoone vigastusele.

Kui plasmiin on moodustunud, hakkab see lõhkuma fibriini, mis on verehüüvete peamine struktuurne komponent. Plasmiin lõikab fibriini molekulid väiksemateks fragmentideks, mida nimetatakse fibrini lagundamissaadusteks (FDP-d). Need fragmendid eemaldatakse seejärel vereringest makrofaagide poolt.

Fibrinolüüsi regulatsioon on väga täpne. Veres leidub ka spetsiifilisi inhibiitoreid, nagu plasminogeeni aktivaatori inhibiitor-1 (PAI-1), mis takistavad liiga kiiret või ulatuslikku hüübimishäirete lagunemist. Tasakaal aktivaatorite ja inhibiitorite vahel on elutähtis, et säilitada terve hemostaas ehk vere hüübimise võime ilma patoloogilise trombideta.

Fibrinolüüsi häired võivad viia erinevate terviseprobleemideni. Liigne fibrinolüüs võib põhjustada liigset veritsust, samas kui ebapiisav fibrinolüüs võib suurendada tromboosiohtu. Ravimid, mis soodustavad fibrinolüüsi, nagu streptokinaas või alteplaas, on kasutusel südameinfarkti ja insuldi ravi korral, et lahustada tekkivaid trombe.