eksperimentaalsuse

Eksperimentaalsuse mõiste kirjeldab hoiakut või lähenemist, mis rõhutab uute ideede ja meetodite katsetamist ning teadmiste avastamist läbi katsete, prototüüpide ja pilootuuringute. See ilmneb nii loodusteadustes ja tehnilises arenduses kui ka kunstis ja kultuuris. Eksperimentaalsus ei tähenda juhuslikku katsetamist, vaid sageli süsteemset, hüpoteesipõhist lähenemist, mis väärtustab protsessi, riskide võtmist ja ebakindluse läbimist.

Sõna eksperimentaalsus on moodustatud Eesti keeles eksperiment’i ja -aalsus lisaConclus: Sõna eksperimentaalsus on moodustatud sõnast eksperiment ja lisanditest -aalsus, mille kaudu moodustub nimisõnaline kvaliteed.

Teaduses ja tehnilises arenduses iseloomustab eksperimentaalsus tihti uurimusprotsessi järjestikust tsüklit: küsimus, hüpotees, katsetus, andmete kogumine ja analüüs, tulemuste tõlgendamine ning uute hüpoteeside väljaküsimine. Prototüüpimine ja iteratiivne arendus on selle lähenemise osa. Eksperimentaalsus rõhutab avatud mõtlemist, valmisolekut muudatusteks ning õppe käigus omandatud teadmiste jagamist.

Kunsti ja kultuuri valdkonnas tähendab eksperimentaalsus uute väljendusviiside ja vormide katsetamist: heli-, visuaalse, teatris või digitaalses meedias; keskendub protsessile, kogemusele ja konventsioonide hüljamisele ning uutele seostele.

Kokkuvõttes seostub eksperimentaalsus süsteemse otsimisega, millel on nii meetodiline kui ka avatud, riskitaluv ja valmisolek eksperimentaalseid väljakutseid läbi elada. Siiski võib liigne keskendumine vormile või tagasiside puudumine kahjustada usaldusväärsust, mistõttu on oluline tasakaal hüpoteeside testimise ja tulemuste kriitilise hindamise vahel.