hüpoteeside

Hüpoteeside mõiste hõlmab oletusi nähtuste kohta, mis on testitavad ning mille tõeväärtus saab selgitada kogutud andmete põhjal. Hüpoteeside püstitamine on uurimiskavatsuse esmaseks sammuks, mis suunab andmete kogumist, eksperimente või vaatlust ning võimaldab teha objektiivseid järeldusi. Teaduslikud hüpoteesid peavad olema formaalselt testitavad ja falsifitseeritavad, et neid oleks võimalik kas lükkada ümber või mitte.

Hüpoteeside tüübid jagunevad peamiselt nullhüpoteeside ja alternatiivsete hüpoteeside vahel. Nullhüpotees (H0) väidab, et nähtusel puudub mõju või erinevus, mis esitab mõõduka või neutraalse aluse testimiseks. Alternatiivne hüpotees (Ha või H1) väidab vastupidist või lisab hüpoteesi, et mõjub ja/d või erinevus eksisteerib. Hüpoteesi võib klassifitseerida ka suunatuks (direktiivseks), kus hüpoteesi märgitakse kindla suunaga (nt suurenenud mõjur kasvab), või mittesuuntatuks (mittesuunatud), kus rõhutatakse vaid erinevust või seost üldises vormis.

Testimine põhineb statistikal, kus andmed hinnatakse võimalikult tõenäolise kooskõla põhjal H0-ga. Peamised tööriistad on testid ja p-väärtused; kui p-väärtus on eelnevalt määratud tasemest väiksem, viib see sageli H0 ümberlükkamiseni Ha kasuks. Oluline on märkida, et hüpoteeside testimine ei tõenda tõde, vaid annab tõendusmaterjali selle kohta, kas H0 on vastuoluline; tulemused võivad sõltuda valimist, suurusest ja analüüsimeetodist ning vajavad replikatsiooni.

Näide: hüpotees, et suurem päikesevalgus suurendab taimekasvu. Nullhüpotees: valgus ei mõjuta taimekasvu. Alternatiivne hüpotees: valgus suurendab taimekasvu. Hüpoteeside süsteemne kasutamine suurendab teadusliku uurimuse struktureeritust ja tulemuste tõlgendamise läbipaistvust.