bronhodilatsioonini

Bronhodilatsioon (bronhide valendiku laienemine) on hingamisteede silelihase lõdvestumine, mille tulemusena paraneb õhuvool kopsudesse ja kopsudest välja. See nähtus on oluline keha ventilatsiooni kontrollimisel ning mängib keskset rolli astma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) sümptomite leevendamisel. Bronhodilatsioon võib toimuda loomulikult ning seda saab esile kutsuda ravimite abil.

Füsioloogia: bronhide silelihase lõdvestumist reguleerivad peamiselt β2-adrenergilised retseptorid ja parasümpaatiline närvisüsteem. β2-agonistid suurendavad adenülaattsüklase aktiivsust ja cAMP taset, mis viib lihaste lõdvestumiseni. M3-muskariniretseptorite stimuleerimine võib vastupidiselt soodustada kontraktsiooni; antikolinergilised ravimid nende efekti vähendavad. Põletikulised mehhanismid võivad suurendada bronhide hüperreaktsiooni ja mõjutada bronhodilatsiooni vastuvõtlikkust.

Ravimid ja kasutus: bronhodilataatorid jagunevad kiiretoimelistesse ja pikaajalisteks. Lühitoimelised β2-agonistid (SABA, nt salbutamool) pakuvad kiiret leevendust ägenemistel. Pikatoimelised β2-agonistid (LABA, nt formoterol, salmeterool) on osa pikaajalise kontrolli ravist. Antikolinergilised ained (SAMA nt ipratroopium, LAMA nt tiotropium) vähendavad kontraktsiooni. Theophylline on vanem suukaudne ravim; inhalatsioon on peamine manustamisviis, kuna see vähendab süsteemseid kõrvaltoimeid. Põletikuvastane ravi inhalatsioonikortikosteroididega ei ole otsene bronhodilataator, kuid parandab üldist hingamisteede vastuvõtlikkust.

Kliiniline tähendus: bronhodilatsioon on oluline sümptomaatilise kontrolli osa astmas ja KOKi ravis. Spirometria abil hinnitakse bronhodilatsioonivastust: FEV1 suurenemine pärast bronhodilataatori manustamist on tavaliselt ≥12% ja ≥200 ml.

Kõrvaltoimed võivad hõlmata tahhükardiat, värinaid ja suukuivust; harvadel juhtudel võivad esineda tõsisemad südame- ja elektrolyütide muutused.