autentimisega

Autentimine on protsess, mille käigus kontrollitakse kasutaja või süsteemi identiteeti enne ligipääsu kaitstud ressurssidele. Eesmärk on veenduda, et esitatud identiteet vastab tegelikult sellele poolele. Autentimine on tavaliselt esimene turvakiht ning sellele järgneb sageli autoriseerimine, mis määrab, milliseid õigusi kasutajal on.

Meetodid põhinevad kolmel peamisel kategoorial: midagi, mida kasutajal on (nt turvavõti või token); midagi, mida ta teab (parool või PIN-kood); ning midagi, mida kasutaja on (biomeetrilised omadused). Lisaks kasutatakse konteksti, näiteks asukohta või kasutatavat seadet, mis võib autentimist tugevdada. Mitmefaktoriline autentimine (MFA) ühendab vähemalt kaks erinevat fakti, suurendades oluliselt turvalisust.

Standardid ja protokollid hõlmavad HTTP- ja identiteedihaldust saabuvate lahenduste raamistikke, sealhulgas OAuth 2.0 ja OpenID Connect, mis on laialdaselt kasutatud veebis kasutajate ja rakenduste autentsuse haldamiseks. SAML pakub suuremate organisatsioonide tasandil identiteedi liidestamist. Viimasel ajal on WebAuthn ja FIDO2 võimaldanud turvalist kasutajautentimist ilma paroolide täieliku sõltuvuseta brauseri ja turvasõltuvate võtmetega.

Kasutusvaldkonnad ja väljakutsed hõlmavad peaaegu kõiki digitaalteenuseid, sealhulgas e-kaubandust, pangandust ja riigiasutusi. Peamised väljakutsed on phishingu oht, paroolihaldus ja kasutajakogemuse kompromiss turvalisusega, seadmete turvalisus ning andmekaitse, näiteks GDPRi nõuded.

Autentimise edukas rakendamine nõuab tasakaalu turvalisuse, kasutusmugavuse ja privaatsuse vahel ning selget eristust autentimise ja autoriseerimise vahel.