arhiiviseadused

Arhiiviseadused on Eesti õigusaktide kogum, mis reguleerib arhiivide loomist, haldamist, säilitamist ja kasutamist nii riigi- kui kohalike omavalitsuste kui ka erialaste arhiivide puhul. Nende peamine eesmärk on tagada dokumentide püsivus ja ligipääsetavus ning samal ajal kaitsta isikuandmeid ja tundlikku teavet. Seadused määravad arhiivide toimimise korralduse, vastutavad asutused ja nende pädevused ning arhiivide jaotuse erinevateks koostisosadeks, nagu riigiarhiiv ja muud avalikud arhiivid ning asutuste enda säilitamisüksused.

Arhiiviseadused hõlmavad dokumendihalduse põhimõtteid, säilitustähtaegu, dokumentide üleandmist arhiivi, nende konserveerimise ja digiteerimise korraldust ning arhiivide klassifikatsiooni ning märgistamist. Lisaks sätestatakse, kuidas arhiivimaterjale hoitakse, kaitstakse ning millal ja kuidas need võivad vananedes kustutuda või ülekantakse.

Juurdepääs ja kasutamine on olulised komponendid: seadused kehtestavad üldise avaliku juurdepääsu printsiibi ning piirangud isikuandmete, konfidentsiaalse teabe või riigisaladuste korral. Digitaalne arhiveerimine ja metadata nõuded on samuti kesksetes osades, hõlmates elektrooniliste dokumentide säilitamist, vaadeldavust ja veebipõhist ligipääsu.

Seosed teiste õigusaktidega hõlmavad andmete kaitset, teabevabadust, autoriõigust ja eraelu kaitse nõudeid. Riigiarhiiv ja teised arhivaalsete materjalide hoidjad rakendavad arhiiviseadusi ning tagavad nii ajaloolise mälu jätkuva säilimise kui ka informatsiooni vastuvõetava kasutamise.