akumuleerumise

Akumuleerumine on protsess, mille käigus mingi varu, ressurs või omadus koguneb ja suureneb ajas. See on sageli järkjärguline ning sõltub nii sisemistest kui välistest teguritest. Akumuleerumist käsitletakse laialdasena mehhanismina, mille abil suureneb kogutavate esemete või omaduste kogus ajas.

Sõna akumuleerumine tuleb ladina keelest accumulare „koguda“. Eesti keelde on see vorm jõudnud ajalooliselt ja on nüüd standardne termin erinevates valdkondades, kus kirjeldatakse püsivalt kasvavat kogumit või varade kogusummat.

Kõrgema tasandi rakendusaladena ilmneb akumuleerumine näiteks majanduses, ökoloogias ja informaatikas. Majanduses tähistab see kapitali kogunemist: säästude ja investeeringute tulemusena suureneb varade kogumaht ning see võib suurendada tootmist ja pikaajalist kasvuvõimet. Ökoloogias võib akumuleerumine viidata kogunemisele keskkonna või organismide tasandil; bioakkumuleerumine tähendab toksiliste ühendite kogunemist organismides ning sellel on ökoloogilised tagajärjed. Informaatikas ning andmekorjamises viitab akumuleerumine ajas kogutud andmete või teadmiste kogumisele.

Väljakutsed ja kriitika keskenduvad sageli ebavõrdsusele ja ressursside jaotuse mõjususele. Kui akumuleerumine toimub ebaõiglaste mehhanismide kaudu, võib see süvendada sissetuleku- ja varade lõhet. Seetõttu arutatakse avalikus poliitikas ja majandusteoorias meetmeid kapitali akumuleerumise tasakaalustamiseks, näiteks maksustamine, investeeringute suunamine ja säästupoliitikad.

Seonduvad mõisted hõlmavad kapitali akumuleerumist, teadmiste akumuleerumist ning bioakkumuleerumist; sõnadena on akumuleerumine ja akumulatsioon sageli kasutatavad sünonüümid.