agglutinatiivsetest

Agglutinatiivsetest keeltest räägitakse keeleteaduses kui keeltest, kus sõnade vormid moodustuvad peamiselt tüvele lisanduvate sufikside abil. Iga sufiks väljendab tavaliselt ühte grammatika kategooriat, näiteks käänded, arv või aeg; sufiksid on tavaliselt eristatavad ja lisatakse tüvele järjestikku. Selline morfoloogia annab morfeemide piiridele selge ja koostatud ülesehituse.

Sellise süsteemi iseloomulik tunnus on see, et igal lisanduv morfeem tähistab eraldi tähendust ja nende järjekord on sageli oluline. Tänu sellele on võimalik sõnadesse näha täpsed grammatilised funktsioonid, ilma et morfeemid peaksid ülemäära segi minema üheks suuremaks ühikuks. Keeled, mis järgivad seda mustrit, kipuvad olema rikkalikult inflektiivsed ja liduvad pikkade sufiksikettidega.

Võrreldes fusional keeltega, kus sama affiks võib kandad kogu mitme grammatilise kategooria tähendusi ning morfeemide piire on tihtipeale raskem eristada, on agglutinatiivsetes keeltes morfeemid enamasti ühe tähenduse kandjad ja lõigud nende vahel on selgelt eristatavad. See ei tähenda, et agglutinatiivsus oleks must-keelne skeem; paljud keeled näitavad segatüüpi omadusi, kuid ühtne sufiksatsioon on nende morfoloogias keskne.

Näited agglutinatiivsetest keeltest hõlmavad Türgi, soome (FINNO-UGR) ja ungari keeli, mis on sageli toodud klassikaliste näitena. Samuti esinevad agglutinatiivsed omadused teistes keelerühmades, sealhulgas mõned Dravidia keelte rühmad. Eesti keel ning teised Põhja-Euroopa keeled kuuluvad samuti laias mõttes agglutinatiivse mõju alla, kuigi neil on oma eripärasid ja kombinatsioone muude morfoloogiliste mehhanismidega.