agglutinatiivsed

Agglutinatiivne keel on keel, mille grammatiline tähendus väljendub peamiselt lisamorfemide kaudu tüvel. Sõnavormid koosnevad tavaliselt tüvest ja mitmest lisamorfemist, kus iga morfeem märgib üht grammatikalist kategooriat (nt käänet, aega, moodi, numbrit). Morfeemidel on tavaliselt selged piirid ning ühe morfeemi tähendus ei kattu teisega, mis eristab neid fusioonkeelte morfeemipõhisel hierarhias.

Sellistes keeltes on sõnavormid lineaarse struktuuriga: tüvi võetakse vastu ja lisatakse järjestikused prefiksid, infiksid ja sufiksid. Iga lisandmorfem märgib eraldi grammatilist kategooriat, ja morfeemide järjekord on sageli püsiv. Selline vormistruktuur võimaldab sageli pikkasid sõnu, mille sisu on selgelt jälgitav.

Olulised näited agglutinatiivsetest keeltest on Türgi, Soome, Ungari, Basque, Swahili ja Jaapani. Nendes keeltes on palju käänete tüüpe, ajad ja aspektid ning isikulised vormid märgitakse lisamorfemide järjekorraga. Keeled võivad näidata nii tihedat morfoloogilist kui ka suuremat sõnavara pigem eraldi sõnu kui sisemist kõverust, kuid endiselt sobivad nad kategoorilisse agglutinatiivsete keelte klassi.

Vastusena fusioonilistele keeltele ning isolatsiooniilisele keeletunnusele kirjeldab agglutinatiivne tüüp morfeemide vahel selge eraldatus ja ühe morfeemi tähendus ühe kindla grammatikalise funktsiooniga. Terminoloogia pärineb ladina keelest agglutinare ‘kleepida koos’; võrdluslikust keeleteadusest on see mõiste kasutusel 19. sajandist peale.