Väetuse

Väetus on aine või koostis, mida lisatakse mullale või taimele toitainete kättesaadavuse parandamiseks ning seeläbi taimekasvu ja saagi kvaliteedi suurendamiseks. Väetused võivad täiendada mullas esinevaid puudujäägid ning aidata saavutada soovitud saak ja kvaliteet. Peamised toitained on makroelemendid: lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Teised makroelemendid: kaltsium (Ca), magneesium (Mg) ja väävel (S). Mikroeelemendid, mida on vaja väikestes kogustes, on raud (Fe), tsink (Zn), mangaan (Mn), vask (Cu), boor (B) ja molübdeen (Mo).

Väetised jagunevad peamiselt orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Orgaanilised väetised sisaldavad loomsed või taimsed jäätmed, näiteks kompost, sõnnik ja rohelised väetised, ning need aitavad parandada mulla struktuuri ja elustikku. Anorgaanilised või keemilised väetised sisaldavad peamiselt NPK-ühendeid ja mikroelemente ning võivad olla lahustuvad või aeglase vabanemisega vormid. Väetisi võib anda mullale, lehelt (foliar feeding) või fertigeerimise kaudu, mis ühendab väetise veega.

Kasutus ja planeerimine põhinevad mullaproovil ja taime vajadustel. Annuseid hinnatakse kultuuri ning mullaseisundi järgi ning sageli jagatakse väetamine mitme kasvatustsükli jooksul, et parandada kasutusjõudlust ja vähendada keskkonnamõjusid.

Keskkond ja reguleerimine hõlmavad nõudeid eutrofeerumise, leostumise ja õhupuhangu vältimiseks. Väetiste märgistamine ja kasutusreeglid on riiklikult ja piirkondlikult reguleeritud ning neid järgides edendatakse jätkusuutlikku põllumajandust.

Ohutus ja ladustamine tuleb hoolikalt järgida: hoida kuivas ja jahedas ruumis, eraldi toidust ning kemikaalidest ning kasutamisel kanda sobivaid isikukaitsevahendeid vastavalt tootja juhistele.