Virtuaalreaalsus

Virtuaalreaalsus (VR) on tehnoloogia, mis loob kasutaja ette kunstliku, interaktiivse 3D-maailma, mida saab tajuda ja millega saab suhelda. VR-kogemus saavutatakse peamiselt peakomplekti (VR-peakomplekti) abil, mis kuvab stereopilti ja pakub ruumilist heli ning võimaldab kasutajal liikuda ja suhelda virtuaalsete objektidega.

Peamised komponendid on: 1) kuvamise ja heli allikas ehk peakomplekt (HMD); 2) jälgimissüsteem, mis salvestab pea ja käte liikumise (kasutatakse nii inside-out kui ka outside-in jälgimissüsteeme); 3) interaktsiooniseadmed, nagu kontrollerid, käsijälgimisseadmed või kätega kasutatavad sensorid. Lisaks võivad olla ruumiandurid ja haptikaseadmed, mis suurendavad immersion’i.

Ajalugu ja areng: varased VR-süsteemid ulatuvad 1960‑ndatesse (nt Morton Heilig ja Sensorama). Termin „virtual reality“ populariseerisid 1980‑ndatel Jaron Lanier ja tema ettevõtted. Massikasutuse tõi 2010‑ndatel kaasa tarbijapõhine arhitektuur ja peakomplektide areng (nt Rift, Vive), mille tulemusel sai VR kättesaadavaks laiemale publikule.

Rakendused: mängud ja meelelahutus on kõige tuntumad, kuid VR kasutatakse laialdaselt koolituses ja simulatsioonides (lennuharjutused, Kirurgia), arhitektuuris ja disainis, tervishoius ning hariduses. VR võimaldab ka kaugõpet ja virtuaalseid turismikogemusi.

Väljakutsed: cybersickness, kõrgem hind ja sisu arendamise keerukus, ligipääsetavus ning privaatsus- ja ohutusküsimused. Tulevikus peaks tehnoloogia pakkuma suuremat resolutsiooni, paremat jälgimist ja paremat haptikat, koos laiemate sisuvalikutega.