Tõlkeanalüüsides

Tõlkeanalüüsides on uurimissuund, mille eesmärk on mõista, kuidas tõlked edastavad tähendust, stiili ja funktsiooni erinevates keeltes ja kultuurides. Analüüsid võivad käsitleda kirjandustõlget, tehnilist tõlget ning meediatõlget ning hõlmata semantika, stilistika ja pragmaatika tasandeid. Uuringud keskenduvad küsimustele, milliseid valikuid tõlkija teeb, miks need valikud tehtud on ning kuidas sihttekst lähtekirjandusega suhestub.

Peamised kontseptsioonid hõlmavad ekvivalentsust erinevatel tasanditel (semantiline, stilistiline, funktsionaalne), skopos-teooria raames tõlke eesmärki ning mõisteid domestication ja foreignization. Tõlkeanalüüs võib arvesse võtta ka kultuurilist konteksti, autoripositsiooni ja tõlkija rolli.

Metoodika ulatus hõlmab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid: kontrastanalüüs, korpusepõhine analüüs, veaparandusanalüüs ning mõnel juhul vastuvõtu- või vastuvõtu-uuringud.

Rakendused ja tähendus: aitab kirjeldada tõlkevalikuid ja variante, näitab üldist tõlkepraktika suundi, toidab õpetust ja teadustööd ning aitab parandada kvaliteeti. Tõlkeanalüüsid on oluline osa kaasaegsest tõlkeuurimisest, ühendades keele- ja kultuuriaalaseid teadmisi.