Segregatsiooni

Segregatsioon on ühiskondlik tava või süsteem, mille puhul erinevaid gruppe eraldatakse teineteisest füüsiliste, sotsiaalsete või institutsionaalsete meetmete abil. Eri tunnused võivad olla rass, etniline kuuluvus, religioon, keel, sootsiaalne staatus või elukohaga seotud eristused. Segregatsioon võib olla de jure – seadusandlikult kehtestatud ja reguleeritud – või de facto, ehk tegelik praktika, mis eksisteerib ilma eriseadusteta.

Segregatsiooni võib käsitleda erinevates valdkondades: eluaseme, koolide, töökohtade ja avalike teenuste eristamine. Eluruumidele suunatud segregatsioon loob ja säilitab erinevaid elukeskkondi; koolide segregatsioon võib mõjutada ligipääsu kvaliteetsele haridusele; töökohtade ja teenuste eristamine võib tugevdada majanduslikke ja sotsiaalseid lõhesid.

Ajalugu on toonud esile mitmeid tuntud näiteid. Üks tuntumaid on apartheid Lõuna-Aafrika Vabariigis (1948–1994), kus riiklikud meetmed eraldasid eluaseme, koolid ja avalikud teenused mustade ja valgete vahel. Ameerika Ühendriikides kehtisid kuni 1960. aastateni Jim Crow’i seadused, mis lõid eraldatud elurajoonid, koolid ja institutsioonid. Mujal maailmas on olnud sarnaseid süsteeme või praktikaid, mis tugevdasid sotsiaalseid eristusi.

Tagajärjed hõlmavad majanduslikku ebavõrdsust, piiratud ligipääsu haridusele ja tervishoiule, eluaseme eraldatust ning pikaajalisi sotsiaalseid pingeid. Vastuseks on desegregatsioonipüüdlused, anti-discrimination seadusandlus ja liikmesriikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu edendatud võrdsuse ning võimaluste tagamine. Segregatsiooni probleem on jätkuv ning vormid võivad olla nii ajaloolised kui tänapäevased, sõltuvalt kontekstist.