segregatsioon

Segregatsioon tähistab inimgruppide eraldamist või ruumilist, sotsiaalset ja institutsionaalset lahusolekut erinevate tunnuste — näiteks rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse, sissetuleku või soo — alusel. Termin hõlmab nii seaduslikult ettekirjutatud (de jure) kui ka tegelikust praktikast tulenevat (de facto) eraldatust.

Segregatsiooni vormid ulatuvad elamupiirkondadest ja haridusasutustest töökohtadeni ning avaliku ruumi ligipääsuni. See võib tekkida poliitikast, majanduslikest erinevustest, diskrimineerivast praktkast või sotsiaalsetest eelistustest. Ajalooliselt on segregatsioon esinenud mitmesugustes ühiskondades ning seda on õigustatud nii õiguslike raamistikuga kui ka tava- ja turupõhiste mehhanismidega.

Tagajärjed võivad hõlmata ebavõrdsuse süvenemist, piiratud sotsiaalset mobiilsust, kehvemaid haridus- ja töövõimalusi ning kogukondade lõhenemist. Segregatsiooni mõõdetakse mitmete statistiliste indeksitega (nt dissimilaarv) ning uuritakse selle mõju majanduslikele ja sotsiaalsetele tulemustele.

Vastumeetmed hõlmavad õiguslikke keelde, lõimituse poliitikaid, elukoha- ja haridusplaneerimist, majanduslikku toetusmeetmeid ning ühiskondlikku dialoogi ja haridust diskrimineerimise vähendamiseks. Poliitikate tõhusus sõltub kontekstist, ajaloolisest taustast ja rakenduse järjekindlusest.