Redoksreaktsioonid

Redoksreaktsioonid ehk oksüdatsiooni- ja redutseerimisreaktsioonid on keemilised reaktsioonid, mille käigus elektronid liiguvad ühest ainest teise. Reaktsioonides toimuvad samaaegselt oksüdeerumine ja redutseerumine, mille tulemusena muudavad osalejad oma oksüdatsiooninumbreid ja elektronide arvulist koostist.

Oksüdeerimine on aine elektronide kaotamine või oksüdatsiooninumbrite tõus ning redutseerimine on elektronide omandamine või oksüdatsiooninumbrite langus. Oksüdeerija on aine, mis võtab vastu elektronid ja seetõttu redktsioneerub; reduktor (reduktor) ehk vähendaja on aine, mis annab elektronid ja seetõttu oksüdeerub, aidates teisel ainel redutseeruda. Reaktsioonides on elektronide ülekandmine fundamentaalne.

Poolreaktsioonid ehk oksüdeerimise ja redutseerimise poolreaktsioonid kirjeldavad, kuidas elektronid liiguvad ühe aine hulgast teise juurde. Need tuleb tasakaalustada nii, et elektronide arv mõlemas poolreaktsioonis ja kogu reaktsioonis oleks sama. Lisaks kasutatakse redoksreaktsioonides redoks-potentsiaale (või standardset redoks-potentsiaali), mis kirjeldab ainetele antud või neilt võetavate elektronide energiat.

Redoksreaktsioonide näited hõlmavad igapäevaseid ja tehnilisi protsesse: raua kroonika oksüdeerumine (raud annab elektronid ja rooste moodustub), põlemisreaktsioonid (nt vesiniku oksüdeerimine hapnikuga vormides vett), bioloogiline hingamine (glükoosi oksüdeerimine koos hapnikuga CO2 ja H2O moodustamiseks), patarei- ja akutehnoloogiad ning teatavad pleegitus- ja joonistamisprotsessid.

Redoksreaktsioonid on põhielemendid keemias, bioloogias ja energiatarbimises ning nende mõistmine on oluline keemiliste reaktsioonide ennustamisel ja kontrollimisel.