oksüdeerimine

Oksüdeerimine on keemiline protsess, milles aine kaotab elektrone või suureneb selle oksüdatsiooninumber. See on osa redoksreaktsioonidest, kus ühe aine oksüdatsiooniga kaasneb teise aine reduktsioon. Oksüdeerimine ei vaja alati hapnikku: hapnik on tavapärane oksüdant, kuid oksüdeerimine toimub ka teiste oksüdateerijatega (näiteks vesinikperoksiid, halogeenid või kiired oksüdeerijad).

Oksüdatsiooni mõistet mõistetakse sageli electrontransferi kontekstis. Oksüdatsiooni puhul suurenevad aatomi või iooni elektronekiteerimise tõttu oksüdatsiooninumbrid, ühelt isereguleerulisel osapoolel elektronid kaovad ja teisel osapoolel neist sõltuv heed. Redoksreaktsioonid tähistavad otsest elektronide ülekandmist kahe osapoole vahel.

Oksüdeerimise olulised näited hõlmavad nii looduslikke kui inimeste poolt põhjustatud protsesse. Raua oksüdeerumine õhu ja veega kaasa aidib rauast korrosioonile (roostetamine). Süsivesikute ja muude orgaaniliste ühendite põlemus või oksüdatsioon rakkudes vabastab energiat; bioloogilises kontekstis toimuvad oksüdatsioonid näiteks glükoosi lõhustamisel NAD+-i kaudu ning need on osa ainevahetusest ja energia tootmisest.

Tööstuslikult ja keskkonnas esineb oksüdeerimist erinevate oksüdeerijate abil; oksüdeerijad (nt O2, H2O2, KMnO4, Cl2) kasutatakse pinnalähedases ja keemilises sünteesil. Oksüdatsioon on tihedalt seotud reduktsiooniga ja iseloomustab paljusid keemilisi ja biokeemilisi protsesse, mis vabastavad või kasutavad energiat.