Oksüdeerimise

Oksüdeerimine on keemiline protsess, mille käigus aine kaotab elektrone ja selle oksüdatsiooninumber kasvab. Oksüdeerimisega kaasneb tavaliselt vastaspool, oksüdeerija, mis elektronid vastu võtab ja seeläbi redutseerub. Redoksreaktsioonide puhul on oksüdeerimine ja redutseerimine kaks vastastikust sammu, mis kirjeldavad elektronide liikumist reagendi vahel.

Oksüdatsiooninumbrid annavad protsessi mõistmiseks olulise raamistiku: oksüdeerimise käigus tõuseb aine oksüdatsiooninumber ning teisel pool reageerimist redutseerub aine, mis elektronid vastu võtab. Oksüdeerivate ainete roll on elektronide vastuvõtmine ning need ained tähistuvad oksüdeerijana, samas kui elektronide andjad on redutseerijad.

Oksüdeerimine on erinevates valdkondades väga levinud. Bioloogilises kontekstis on see osa metabolismist ja rakulisel hingamisel, kus toitained muudetakse energiks. Keemilistes ja tööstuslikes protsessides hõlmab oksüdeerimine näiteks põletust, metallide korrosiooni ja paljusid sünteesireaktsioone. Näiteid on raua roostetamine, kus raua reageerimine hapnikuga viib keemiliste ühendite moodustumiseni; alkohoolsete ainete oksüdatsioon, kus etanool muutub etanaliks ja edasi atsetaldehüüdiks.

Oksüdeerimine on seega fundamentaalne kontseptsioon keemias ja selle mõistmine on oluline nii mikroskoopilisel tasandil kui ka suurte tööstuslike ja bioloogiliste protsesside mõistmiseks.