Radioaktiivsed

Radioaktiivsed ained on ained või nende koostisosad, mille tuumad on ebastabiilsed ja lagunevad iseeneslikult kiirguse vabanemisega. Selline lagunemine tekitab ioniseerivat kiirgust, kõige sagedamini alfa-, beeta- ja gamma-kiirgust. Radioaktiivsus võib olla looduslik või inimtekkelise tegevuse tulemus ning see varieerub sõltuvalt materjali koostisest ja keskkonnatingimustest. Lagunemisprotsessid toimuvad sageli mitmeastmelises teekonnas, kuni saavutatakse stabiilne tuum.

Tuumade lagunemist iseloomustab poolväärtusaeg, mis näitab, kui kaua võtab, et pool aatomitest laguneks. Aktiivsus näitab, kui palju lagunemisi toimub sekundis ning seda mõõdetakse bequerellides (Bq). Kiirgusdooside mõõtmiseks kasutatakse Gray't (Gy) absorbeeritud doosi ja Sievert'i (Sv) efektiivset doosi.

Looduslikud allikad moodustavad märkimisväärse osa taustkiirgusest: maapinnal esinev radon, uraan ja torium ning kosmiline kiirgus. Inimtegevusest tulenevad allikad hõlmavad meditsiinilist pildistamist ja teraapiat, radiopharmaceuticals, radiograafiat ning teaduslikke uuringuid, mis kasutavad radioaktiivseid isotoope. Radiokarboni dateerimine on üks levinumaid radiomeetrilisi meetodeid arheoloogiliste ja geoloogiliste materjalide vanuse määramiseks.

Radioaktiivne kiirgus võib kahjustada elusorganisme DNA-d ning põhjustada terviseriske, sõltuvalt kiirguse tüübist ja doosist. Kaitseprintsiibid põhinevad ALARA- põhimõttel ehk maksimaalselt väiksema asjakohase doosiga; kokkupuute aega tuleks piirata, suurendada kaugust kiirgusallikast ja kasutada sobivat kilpi. Ohutuse jälgimine hõlmab dozimetria, ohutustingimusi ja nõuetekohast ladustamist ning jäätmete käitlemist.

Rahvusvahelised ja riiklikud reguleerivad asutused, nagu IAEA ja EURATOM, kehtestavad piirnorme ja standardeid radioaktiivsete ainete käitlemiseks, transportimiseks ja lõppjäätmete ohutuks kõrvaldamiseks. Riskide hindamine, koolitus ja pidev järelevalve on selle valdkonna põhieesmärgid.