radiograafiat

Radiograafia on meditsiiniline pildistamismeetod, mis kasutab ioniseerivat kiirgust ehk röntgenikiirgust või digitaalsete detektorite süsteeme, et toota keha siseehituste kaherealisi pilte. Pildid annavad teavet luude, kopsude, pehmete kudede ning muude anatomiliste struktuuride kohta ning neid kasutatakse diagnoosimiseks, raviplaani koostamiseks ja ravi jälgimiseks.

Pildistamist teevad tavaliselt radiograafid (radiograafid või radiograafia tehnikud), piltide tõlgendamise teeb peamiselt radioloog. Protseduurid võivad olla statsionaarsed (tavapärane röntgenpilt) või dünaamilised (fluoroskoopia). Digitaalse radiograafia puhul kasutatakse digitaalseid detektoreid, mis võimaldavad pildi salvestamist digitaalselt ning jagamist läbi PACS-i süsteemi.

Ohutus on radiograafias olulisim aspekt, sest ioniseeriv kiirgus võib kahjustada. Seetõttu rakendatakse ALARA põhimõtet ja kiirgusdoosi vähendamist: kasutatakse kaitseabinõusid, kiirgust kontrollitakse ning rasedate naiste erijuhtimine järgib meditsiinilisi juhiseid.

Ajalugu: radiograafia sai alguse Wilhelm Conrad Röntgeni 1895. aasta avastusest kiirtegevuse kohta; sellest ajast on arenenud nii konventsionaalsed röntgenpildid kui ka fluoroskoopilised ja digitaalsed meetodid ning kontrastained uuringud.

Tänapäeval on radiograafia oluline diagnostikameetod paljudes kliinilistes valdkondades, alates ortopeediast kuni pulmoloogia ja radiotsioonide jälgimiseni.