Polümerisatsioonist

Polümerisatsioonist on keemiline protsess, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühinevad omavahel, et moodustada suured molekulid, mida nimetatakse polümeerideks. Need polümeerid koosnevad sageli korduvatest monomeerüksustest, mis on ühendatud kovalentsete sidemetega. Polümerisatsioon on mitmesuguste materjalide, sealhulgas plastide, kummide ja kiudude tootmise aluseks.

On olemas mitmeid polümerisatsiooni tüüpe, millest kaks peamist on liitumispolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitumispolümerisatsioonis ühinevad monomeerid üksteisega ilma väikeste kõrvalproduktide moodustamiseta. Selle protsessi käigus katkestatakse monomeeri molekulides olevad kaksiksidemed, mis võimaldavad neil moodustada pika ahelaga polümeeri. Näiteks polüetüleen moodustub etüleenmonomeeride liitumisel. Kondensatsioonipolümerisatsioonis ühinevad monomeerid, moodustades polümeeri, kuid protsessi käigus eraldub ka väike molekul, nagu vesi või metanool. Näiteks polüestrid moodustuvad difunktsionaalsete hapete ja alkoholide kondensatsioonipolümerisatsioonil.

Polümerisatsiooniprotsesse saab algatada erinevatel viisidel, sealhulgas kuumuse, rõhu, valguskiirguse või katalüsaatorite abil. Katalüsaatorid on ained, mis kiirendavad reaktsiooni kiirust, ilma et nad ise reaktsioonis tarbitaksid. Polümerisatsioonireaktsioonide kontrollimine on oluline soovitud polümeeri omaduste saavutamiseks, nagu molekulmass, harunemise aste ja füüsikalised omadused.