Kondensatsioonipolümerisatsioonis

Kondensatsioonipolümerisatsioon on keemiline protsess, mille käigus monomeerid reageerivad omavahel, moodustades polümeeri ning eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi, metanool või vesinikkloriidhape. See erineb ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid liituvad otse ilma väiksemate molekulide eraldumiseta. Kondensatsioonipolümerisatsioonis on igal monomeeri molekulil vähemalt kaks funktsionaalset rühma, mis on võimelised reageerima teiste monomeeride funktsionaalsete rühmatega. Need funktsionaalsed rühhmad ühinevad, moodustades polümeeriahela ja vabastades samal ajal väikese molekuli.

Selle tüübi polümerisatsiooni tulemuseks olevad polümeerid on tuntud kui kondensatsioonipolümeerid. Levinud kondensatsioonipolümeeride hulka kuuluvad polüestrid, polüamiidid (nailonid) ja polükarbonaadid. Näiteks polüestrite moodustamisel reageerib alkoholfunktsionaalse rühmaga karboksüülrühm, mille tulemuseks on esterlünk ja vee molekuli eraldumine. Polüamiidide puhul reageerib amiinirühm karboksüülrühmaga, moodustades amiidlünk ja vee molekuli.

Kondensatsioonipolümerisatsiooni kasutatakse laialdaselt erinevate plastide, kiudude, vaikude ja muude materjalide tootmisel, mis on olulised paljudes tööstusharudes, sealhulgas tekstiili-, auto- ja ehitustööstuses. Reaktsiooni kiirust ja polümeeri omadusi saab kontrollida temperatuuri, rõhu, katalüsaatorite ja monomeeride kontsentratsiooni abil.