kondensatsioonipolümerisatsioon

Kondensatsioonipolümerisatsioon on keemiline protsess, mille käigus monomeerid ehk väiksemad molekulid ühenduvad, moodustades pikema polümeeriahela. Erinevalt liitpolümerisatsioonist eraldub kondensatsioonipolümerisatsioonis iga monomeeride vahelise sideme moodustumisel kõrvalprodukt, näiteks vee molekul, alkohol või vesinikkloriidhape. See kõrvalprodukti eraldumine on kondensatsioonipolümerisatsiooni iseloomulik tunnus.

Selle polümerisatsiooni käigus peavad monomeeridel olema spetsiifilised funktsionaalsed rühmad, mis võivad omavahel reageerida. Näiteks dioolidel on kaks hüdroksüülrühma ja dikarboksüülhapetel kaks karboksüülrühma. Kui need kaks tüüpi monomeere omavahel reageerivad, moodustub polüester ja vabaneb vesi. Sarnaselt saavad aminohapped, millel on nii amiin- kui karboksüülrühm, polümeriseeruda polüamiidideks (nt valgud), vabastades samuti vee.

Kondensatsioonipolümerisatsioon on oluline paljude igapäevaelus esinevate materjalide tootmisel. Selle abil sünteesitakse polüestrid (nt PET, mida kasutatakse pudelite ja kiudude tootmisel), polüamiidid (nt nailon) ja polükarbonaadid. Protsessi juhtimine, sealhulgas temperatuuri, rõhu ja katalüsaatorite valik, on oluline saadava polümeeri omaduste, nagu molekulmass ja struktuur, kontrollimiseks.