Polümeerkatted

Polümeerkatted ehk polümeeridest koosnevad kattekihid kantakse pinnale, et parandada aluspinna vastupidavust, korrosioonikaitset ja esteetikat. Need võivad olla kaitsvad või dekoratiivsed ning neid rakendatakse vedela või pulberkatte kujul ning need kõvenevad kas kuumutamisel või UV-kiirgusel. Katteseade sõltub kasutusest ja aluspinnast.

Peamised süsteemid on epoks- ja polüuretaan-põhised kattekompositsioonid ning akrüül-, polüester- ja fluoropolümeeri baasil tehtud kattekihid. Epoksid annavad tugeva adhessiooni ja keemilise vastupidavuse; polüuretaanid on paindlikud ning head kulumise ja UV-kindluse poolest; akrüül- ja polüesterkatetega saavutatakse head värvi- ja UV-stabiilsus; fluoropolümeerid pakuvad erakordset keemilist vastupidavust. Tihti kasutatakse segu (nt epoksü-polüuretaan), et tasakaalustada omadusi.

Rakendused hõlmavad pulberkatet ja vedelsüsteeme (pihustus, rullimine, dip-kate), mis kõvenevad kuumutades või UV-kiirgusega. Enne katmist on oluline pind ette valmistada ning tagada korralik adhessioon ja ühtlus.

Kasutusalad on metallide korrosioonikaitse, autotööstus, ehitus, põrandate viimistlus, mööbel ja elektri- ning elektroonikatööstus. Eesmärk on pikendada aluspinna eluiga, vähendada hoolduskulusid ning parandada pinnakatte välimust.

Keskkonna- ja ohutusküsimused on püsivalt tähtsad: kaasaegsed süsteemid püüavad vähendada VOC-sisaldust ning kasutada vesilahuslikke või pulberkatteid. Ohutusnõuded hõlmavad isotsüaanide kasutuse jälgimist ning tööohutuse ja ventilatsiooni tagamist. Standardid ja testid järgivad rahvusvahelisi ja piirkondlikke juhiseid (nt ISO/ EN korrosioonikaitse standardid).