Polükondensatsioonireaktsioone

Polükondensatsioonireaktsioonid on keemilised reaktsioonid, mille käigus mitu molekuli ühinevad, moodustades pikema ahelaga molekuli ehk polümeeri, samal ajal kui üks või mitu väiksemat molekuli, nagu vesi, metanool või vesinikkloriid, eraldub. Need reaktsioonid erinevad polümeerimisel liitumise teel sellest, et polükondensatsioonil tekib lisaks polümeeriahelale ka kõrvalprodukt.

Polükondensatsioonireaktsioonid on olulised paljude sünteetiliste ja looduslike polümeeride tootmisel. Näiteks polüestrid, nagu PET (polüetüleentereftalaat), mida kasutatakse pudelite ja kiudude valmistamiseks, tekivad dioolide ja dikarboksüülhapete polükondensatsioonil. Polüamiidid, kuhu kuulub nailon, tekivad diamiinide ja dikarboksüülhapete reaktsioonil. Samuti on polükondensatsiooniprintsiip oluline looduslike makromolekulide, nagu valgud (aminohapete polükondensatsioon) ja nukleiinhapped (nukleotiidide polükondensatsioon), moodustamisel.

Polükondensatsioonireaktsioonid nõuavad sageli katalüsaatorite kasutamist ja reaktsiooni tingimuste, nagu temperatuur ja rõhk, hoolikat kontrollimist, et saavutada soovitud polümeeri molekulmass ja omadused. Monomeerid, mis osalevad polükondensatsioonis, peavad sisaldama vähemalt kahte funktsionaalset rühma, mis on võimelised reageerima teineteisega või teiste monomeeride funktsionaalsete rühmadega, et ahel kasvada saaks.