nukleotiidide

Nukleotiidid on nukleiinhappeide DNA ja RNA ehitusplokid. Iga nukleotiid koosneb kolmest osast: süsivesiku (deoksüriboosi DNA puhul, riboosi RNA puhul), fosfaatrühmast ja lämmastikalusest baasist.

Baasid jagunevad kahte suurde rühma: puriinid ja pürimidiinid. Puriinide hulka kuuluvad adenine (A) ja guanine (G), pürimidiinide hulka cytosine (C) ning thymine (T) DNA-s ja uracil (U) RNA-s. Nimetatud baaside kombinatsioonid määravad molekuli identiteedi ja funktsiooni.

Nukleotiidid seovad omavahel fosfodiester-sidemete kaudu ning moodustavad polümeerid, mida nimetatakse nucleic acids ehk nukleiinhapped. DNA on kahekordse heelise struktuuriga ja baaspaarid moodustavad stabiilse A–T (akval) ja G–C vahelise sideme; RNA on enamasti ühekordne ja mõnikord struktureeritud lühem alusvahemik. RNA-l esineb Asub tähtsus: A ja U vahelduvad tüüpilistes paarides.

Lisaks on nukleotiididel oluline roll laiemas füsioloogias: ATP ja GTP on peamised energia kandjad rakudes; tsüklilised nukleotiidid nagu cAMP ja cGMP toimivad signaalkandjatena; NAD+ ja FAD esindavad koensüümide rühma osasid ning osalevad redoks- ja metaboolsetes reaktsioonides.

Nukleotiidide mõistmine on keskne molekulaarbioloogias, kuna need on elusate organismide geneetilise informatsiooni hoidjate ja energeetiliste ning regulatoorsete mehhanismide aluseks.