polükondensatsiooniprintsiip

Polükondensatsiooniprintsiip kirjeldab keemilist protsessi, mille käigus kaks või enam molekuli ühinevad, moodustades suurema molekuli ja vabastades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi, metanool või ammoniaak. See erineb polümerisatsioonist, kus monomeerid ühinevad ilma väikeste molekulide eraldumiseta. Polükondensatsioonis osalevad monomeerid peavad omama vähemalt kahte funktsionaalrühma, mis võivad omavahel reageerida.

Selle protsessi tulemusel tekivad polükondensatsioonipolümeerid. Levinud näited polükondensatsioonipolümeeridest hõlmavad polüestreid, polüamiide (nagu nailon) ja polükarbonaate. Näiteks polüestri moodustumisel reageerib karboksüülhape alkoholi rühmaga, moodustades estri sideme ja vabastades veemolekuli. Sarnaselt, polüamiidi moodustumisel reageerib karboksüülhape amiini rühmaga, moodustades amiidi sideme ja samuti vabastades vee.

Polükondensatsiooniprintsiip on oluline paljudes tööstuslikes rakendustes, sealhulgas plastide, kiudude, vaigude ja ravimite tootmisel. Selle kontrollimine võimaldab teadlastel ja inseneridel luua materjale täpselt soovitud omadustega, varieerides monomeeride tüüpe ja reageerimistingimusi. Protsessi kõrvalsaadused, nagu vesi, on tavaliselt kergesti eraldatavad, mis muudab polükondensatsiooni praktiliseks sünteesimeetodiks.