Polümeriseerimisreaktsioone

Polümeriseerimisreaktsioonid on keemilised protsessid, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühendatakse kovalentsete sidemetega, moodustades suuri ahelmolekule, mida nimetatakse polümeerideks. Need polümeerid võivad olla lineaarsed, hargnenud või ristseotud, sõltuvalt monomeeride struktuurist ja reaktsioonitingimustest. Polümeriseerimisreaktsioone kasutatakse laialdaselt erinevate materjalide, sealhulgas plastide, kummi ja kiudude tootmisel.

On olemas kahte peamist tüüpi polümeriseerimisreaktsioone: liitumispolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitumispolümerisatsioonis liituvad monomeerid üksteisega ilma väiksemate molekulide eraldumiseta. Selle reaktsiooni käigus katkeb monomeeri molekulides olev topeltside ja moodustuvad uued üksiksidemed, mis ühendavad monomeere polümeeri ahelaks. Etüleen ja propüleen on levinud monomeerid, mis polümeriseeruvad liitumise teel.

Kondensatsioonipolümerisatsioonis ühenduvad monomeerid üksteisega kahe molekooli vahelise reaktsiooni teel, mille käigus eraldub väike molekul, näiteks vesi või metanool. Selle tüüpi polümerisatsioon hõlmab sageli funktsionaalsete rühmade, nagu karboksüülrühmad ja hüdroksüülrühmad, reaktsioone. Polüestrid ja polüamiidid on näited polümeeridest, mida toodetakse kondensatsioonipolümerisatsiooni teel.

Polümeriseerimisreaktsioone saab algatada erinevate meetodite abil, sealhulgas termilise, valguskiirguse, katalüsaatorite või vabade radikaalide abil. Reaktsiooni tüüp ja tingimused mõjutavad otseselt tekkiva polümeeri omadusi, sealhulgas selle molekulmassi, hargnemist ja ristseotust. Polümeeride tootmise ja nende rakenduste arendamise mõistmiseks on oluline mõista polümeriseerimisreaktsioonide mehhanisme.