Peegelteleskoopidel

Peegelteleskoopidel, tuntud ka kui reflektorid, on teleskoobid, mis kasutavad valguse kogumiseks ja fokuseerimiseks peegleid. Need erinevad refraktoriteleskoopidest, mis kasutavad läätse. Peegelteleskoopide peamine komponent on peamine peegel, mis on tavaliselt nõgus ja asub teleskoobi toru põhjas. See peegel kogub sissetulevat valgust ja peegeldab seda tagasi teleskoobi ülaosas oleva väiksema sekundaarse peegli poole. Sekundaarne peegel suunab seejärel fookustatud valguse läbi teleskoobi toru küljel või all oleva okulaari, kus vaatleja saab seda vaadelda.

Peegelteleskoopidel on mitmeid eeliseid. Need on üldiselt odavamad toota kui samasuguse avaga refraktorid, eriti suuremate avade puhul, kuna peeglite valmistamine on lihtsam kui suurte läätseelementide lihvimine ja poleerimine. Samuti ei kannata nad kromaatilise aberratsiooni all, mis on refraktorite probleem, kus erinevad värvid ei fookustu täpselt samas punktis, põhjustades värvusvigu. Peegelteleskoopidel on ka võimalus saavutada suuremaid avasid, mis tähendab, et nad koguvad rohkem valgust ja suudavad näha nõrgemaid objekte ning eristada detaile paremini.

Kõige tavalisem peegelteleskoobi tüüp on Newtoni teleskoop, mille leiutas Sir Isaac Newton. Teised peegelteleskoopide kujundused hõlmavad Cassegraini ja Maksutovi teleskoope, millest igaühel on oma ainulaadsed eelised ja rakendused. Peegelteleskoope kasutatakse laialdaselt nii amatöörastronoomias kui ka professionaalsetes observatooriumites nende efektiivsuse ja suure avaga kogumise võime tõttu.