refraktoriteleskoopidest

Refraktoriteleskoopid on teleskoobid, mis kasutavad kujutise loomiseks optilist läätsesüsteemi. Need on üks vanimaid teleskoobitüüpe, mille ajalugu ulatub 17. sajandi algusesse. Refraktoriteleskoobi peamine komponent on objektiivlääts, mis kogub valgust ja suunab selle fookusesse. Objektiivlääts koosneb tavaliselt kahest või enamast läätsest, mis on valmistatud erinevatest klaasitüüpidest, et minimeerida kromaatilist aberratsiooni, mis põhjustab värvide moonutusi.

Refraktoriteleskoobid on tuntud oma terava ja selge kujutise poolest, eriti taevakehade puhul, mis on lähedal ja säravad. Nende optiline süsteem on suletud toru sees, mis kaitseb läätsesid tolmu ja õhuvoolude eest, mis võivad kujutise kvaliteeti halvendada. See muudab refraktorid sageli sobivaks pikaajaliseks vaatluseks.

Refraktoriteleskoobide peamine puudus on nende kõrge hind ja suurus, eriti kui soovitakse saavutada suurt avaarust. Suure läätse valmistamine on keeruline ja kallis protsess, ning suure läätsega teleskoobid muutuvad raskeks ja mahukaks. Samuti on refraktorite vaateväli sageli kitsam kui teistel teleskoobitüüpidel, mis võib mõningaid astronoomilisi vaatlusi raskendada. Neid kasutatakse laialdaselt nii amatöörastronoomias kui ka professionaalses astronoomias, eriti planeetide, kuu ja kaksiktähtede vaatlemiseks.