Peegelduskatteid

Peegelduskatteid (peegelkatted) on optiliste peeglite ja muude peegeldavate pindade pealiskihid, mille eesmärk on suurendada ja kontrollida peegeldust ning parandada katte vastupidavust keskkonnamõjude suhtes. Katete koostis, kihtide järjestus ja paksus määravad peegeldusomadused sõltuvalt valguse lainepikkusest, kasutusnurgast ja töökeskkonnast.

Peamised tüübid on dielektrilised (mitmekihilised) kattekihid ja metallkattekihid. Dielektrilised kattekihid koosnevad järjestikustest kihtidest kõrge ja madala refraktiivsuse materjalidest, näiteks TiO2 või Ta2O5 (kõrge indeks) ning SiO2 või MgF2 (madal indeks). Sellised mitmekihilised süsteemid annavad väga kõrge peegelduse ja laia spektrivahemiku ning on tavaliselt väga korrosioonikindlad ja madala absorptsiooniga. Metallkatteid kasutatakse peamiselt hõbeda (Ag) või alumiiniumi (Al) katmiseks, mis pakuvad head laia spektri peegeldust, kuid võivad olla tundlikumad keskkonnamõjudele ja neil võib olla suurem absorptsioon ning madalam pikaealisus võrreldes dielektriliste katetega.

Deponeerimine toimub peaaegu alati vaakumtingimustes, kasutades meetodeid nagu evaporessioon või magnetron-sputtering. Dielektriliste kihtide puhul on kriitilise tähtsusega kihtide paksuse täpne kontroll ning sageli lisatakse kaitsekiht (nt SiO2 või Al2O3), et parandada kõvadust ja vastupidavust.

Omanike omadused hõlmavad peegeldusprotsenti (R), spektri- ja nurgaandmeid ning püsivust. Dielektrilised mitmekihilised katked võivad saavutada peegeldust üle 99,5% laias lainepikkuste vahemikus; need on eriti populaarsed kõrgenergiaga laser- ja astronoomiliste peeglite puhul. Rakendused hõlmavad teleskoopide peegleid, laseroptikat, spektroskoopilisi ja teadusinstrumente ning mõnikord arhitektuurset või päikesepoolset optikat.

Eluea ja hooldus sõltuvad keskkonnatingimustest, kriimustuste riskist ja tolmu ning niiskuse mõjust. Hooldus sisaldab õrnalt puhastamist ja regulaarselt kontrollimist; vajadusel asendatakse kulunud või kahjustunud kattekihid.