absorptsioon

Absorptsioon on protsess, mille käigus aine võetakse või imendub teise aine sisemusse või ruumi, tavaliselt lahustis või materjali mahus. See erineb adsorptsioonist, kus aine püsib vaid pinna või pindade küljes.

Valdkonnad hõlmavad nii füüsikalist kui ka keemilist ja bioloogilist absorptsiooni. Füüsikaline absorptsioon on näiteks elektromagnetlaine või valguse energiatõmbumine aine poolt, mille tulemuseks energia muundub soojuseks või muuks mittekeemiliseks muutuseks. Keemiline absorptsioon tähendab gaaside või ainete imendumist lahustisse või tahkesse materjali sisemusse ning sageli seal tekkivaid keemilisi interaktsioone või sidemeid. Bioloogiline absorptsioon viitab ainete imendumisele organismi sisse seedetrakti või kudede kaudu, mis on oluline näiteks toitainete või ravimite omastamisel.

Mõõtmine ja mudelid põhinevad sageli absorptsiooni intensiivsuse ja materjali omaduste kirjeldamisel. Optikas ja spektroskoopias kasutatakse absorptsiooni mõistet koos selliste kontseptsioonidega nagu molaarne absorbeerivus ja Beer-Lambert’i seadus, mille kohaselt absorptiivsus seostub kontsentratsiooni ja teepikkusega. Transmittantsi kaudu hinnatakse, kui palju valgust või lainet läbiv eraldus tekib.

Rakendused hõlmavad tööstuslikku gaaside eraldamist ja saasteainete eemaldamist, kus absorptsioon aitab gaase või lenduvaid toimeaineid lahustada või muundada. Biomeditsiinis on oluline ravimite ja toitainete imendumine organismis, samas kui optikas ja spektroskoopias kasutatakse absorptsiooni ainete omaduste ja sisemaadade hindamiseks. Absorptsioon on sageli täpsustatud eristusega adsortsioonist, mis on pindmine kinnitumine, mitte sisemine imendumine.