Osseointegratsiooni
Osseointegratsioon on elava luu ja implantaatpinna vahel tekkiv otsene struktuuriline ja funktsionaalne ühendus, milles luu kasvab otse implantaatpinna külge ning vaheline fibroosse kiht ei moodustu. Kõige levinumad materjalid on titaan ja selle sulamid. Kontseptsiooni arendasid 1950.–1960. aastatel Per-Ingvar Brånemark ja tema kaaslased, mille tulemusena sai osseointegratsioon meditsiinis laialdaselt kasutatav alus, eriti hambaimplantaatide jaoks ning mõnede ortopeediliste implantaatide puhul.
Osseointegratsiooni mehhanism sõltub implantaatpinna biokompatibiliteedist, osteoblastide aktiivsusest ja lu remodelatsioonist. Pinna pinnatöötlused ning katte- või disaini
Rakendused on peamiselt hambaimplantaadid kroonide asendamiseks ja jäsemete osseointegreeritud proteeside kinnitamiseks; laiemalt kasutatakse osseointegreeritud implantaatide valdkonda
Tüsistused ja väljakutsed hõlmavad periimplantiti, implantaatide liikuvust ja harva luu resorptsiooni. Edukas kasutus nõuab hooldust, suitsetamisest