Osseointegratsiooni

Osseointegratsioon on elava luu ja implantaatpinna vahel tekkiv otsene struktuuriline ja funktsionaalne ühendus, milles luu kasvab otse implantaatpinna külge ning vaheline fibroosse kiht ei moodustu. Kõige levinumad materjalid on titaan ja selle sulamid. Kontseptsiooni arendasid 1950.–1960. aastatel Per-Ingvar Brånemark ja tema kaaslased, mille tulemusena sai osseointegratsioon meditsiinis laialdaselt kasutatav alus, eriti hambaimplantaatide jaoks ning mõnede ortopeediliste implantaatide puhul.

Osseointegratsiooni mehhanism sõltub implantaatpinna biokompatibiliteedist, osteoblastide aktiivsusest ja lu remodelatsioonist. Pinna pinnatöötlused ning katte- või disaini muudatused (nt mikrotopograafia, nanotopograafia ja hüdroksüapatiidikatted) suurendavad luu adhesiooni ning kiirendavad ühenduse kujunemist. Titaan ja selle sulamid on eelistatud biokompatibiliteedi tõttu; alternatiivina kasutatakse üha rohkem keramikaid nagu zirkonium.

Rakendused on peamiselt hambaimplantaadid kroonide asendamiseks ja jäsemete osseointegreeritud proteeside kinnitamiseks; laiemalt kasutatakse osseointegreeritud implantaatide valdkonda ortopeedia ja spinaalsetes konstruktsioonides. Koormuse alustamine sõltub paranemisest ja luu kvaliteedist; tavaliselt on paranemisaeg hambaimplantaatide puhul umbes 3–6 kuud, mõnel juhul lühem või pikem. Primaarstabiilsus hinnatakse tavaliselt kinnituse tugevuse või resonants-frequency analüüsiga (RFA).

Tüsistused ja väljakutsed hõlmavad periimplantiti, implantaatide liikuvust ja harva luu resorptsiooni. Edukas kasutus nõuab hooldust, suitsetamisest loobumist, regulaarset järelkontrolli ning etioloogiliste ja mehhaaniliste riskide hindamist. Regulatiivsed standardid ja juhised, sealhulgas materjalide ning pinnatöötluste nõuded, kujundavad kliinilise praktika raami.