osseointegreeritud

Osseointegreeritud ehk osseointegratsioon on protsess, mille käigus elav luu moodustab tiheda ja funktsionaalse ühenduse koormust taluva implantaatpinnaga. See tähendab, et implantaat ja luu on liidetud otseselt ning fibrootilise kihi tekkimine puudub, mis võimaldab implantaatidel koormust edasi anda ja püsida stabiilsena. Osseointegreeritud lahendusi kasutatakse peamiselt hambaimplantaatide ja mõnede ortopediliste proteeside puhul.

Ajalugu ja materjalid: Kontseptsioon sai laialdaselt tuntuks Brånemarki tööde kaudu 1950.–1960. aastatel. Põhialuseks on biokompatibilne materjal, peamiselt titaan või selle sulamid, mis soodustavad luu kudede kontakte. Pinna modifikatsioonid, nagu kare pind, abrasiivne töötlemine või oksüdatsioon, parandavad luuadhesiooni. Zirkoniumioksüdistimplantaadid on mõnel juhul alternatiiviks.

Protsess ja tegurid: Osseointegreerumise saavutamiseks on oluline materjali sobivus ja pindade kvaliteet, implantatsiooni tehnika ning patsiendi luu kvaliteet. Esmene periood hõlmab primaarset stabiilsust operatsiooni ajal; sekundaarne stabiilsus tekib luu remodelatsiooni käigus. Üldised tegurid, mis protsessi mõjutavad, hõlmavad suitsetamist, diabeeti, osteoporoosi, ravimeid ja üldist tervist.

Kasutus ja tüsistused: Kõige laiemam rakendus on hambaimplantaatide paigaldamine hamba asendamiseks, ning mõnel juhul ortopedia proteeside kinnitamiseks. Võimalikud tüsistused hõlmavad puudulikku osseointegreerumist (implantaadi ebaõnnestumine) ja periimplantiti ning infektsioone. Järelhooldus hõlmab regulaarsed radioloogilised kontrollid ja implantaatstabiilsuse hindamist, sageli ISQ- või sarnasete meetoditega.