Närvivahendajad

Närvivahendajad on keemilised ained, mida närvirakud ehk neuronid kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks. Need molekulid edastavad signaale ühest neuronist teise sünapsi ehk närviühenduse kaudu. Kui närviimpulss jõuab närviraku aksoni lõppu, vabanevad närvivahendajad postsünaptilisse pilusse, kus need seonduvad vastuvõtja ehk retseptoritega järgmises neuronis. See seondumine põhjustab postsünaptilises neuronis muutuse, mis võib olla kas erutav (stimuleeriv) või pärssiv (inhibeeriv).

On teada kümneid erinevaid närvivahendajaid, millest igaühel on oma spetsiifiline roll närvisüsteemi talitluses. Mõned tuntumad närvivahendajad on atsetüülkoliin, mis on seotud lihaste liikumise, õppimise ja mäluga; dopamiin, mis mängib rolli tasu, motivatsiooni ja liikumise reguleerimisel; serotoniin, mis mõjutab meeleolu, und ja isu; ning glutamaat, mis on peamine erutav närvivahendaja kesknärvisüsteemis. Samuti on olulised pärssivad närvivahendajad nagu GABA (gamma-aminovõihape), mis vähendab neuronite erutuvust.

Närvivahendajate tasakaal on tervise seisukohalt väga oluline. Nende tootmise, vabanemise, seondumise või lagunemise häired võivad põhjustada mitmesuguseid neuroloogilisi ja psühhiaatrilisi häireid, sealhulgas depressiooni, ärevust, Parkinsoni tõbe ja skisofreeniat. Paljud ravimid, eriti psühhiaatrilised ravimid, toimivad manipuleerides närvivahendajate taset või nende retseptorite aktiivsust.