Mitteorgaaniline

Mitteorgaaniline on mõiste keemias ja materjaliteaduses, mida kasutatakse kirjeldamaks aineid, mille peamised omadused ei tulene süsiniku–vesiniku sidemetest. Traditsiooniliselt eristatakse orgaanilist keemiat, mis keskendub peamiselt süsiniku ja vesiniku ühenditele, mitteorgaanilise keemia valdkonda. Piirid ei ole alati ühesed: mõnede süsinikuga seotud ühendite, näiteks karbonaatide, tsüaniidide ja karbide, käsitlemine võib sõltuda kontekstist.

Mitteorgaaniliste ühendite hulka kuuluvad soolad (nt NaCl), oksiidid (nt Fe2O3), happed ja alused (nt H2SO4, NH3), koordinaatühendid ehk kompleksühendid (nt [Cu(NH3)4]2+), mineraalid, metallid ja keraamilised materjalid. Neid aineid esineb erinevates faasides; neil on laias spektris omadusi: sageli iooniline või kovalentne side, tavaliselt kõrgem sulamistemperatuur ning erinev lahustuvus vees sõltuvalt ainest.

Mitteorgaanilise keemia uurimine on oluline paljudes rakendustes: katalüüs (zeoliidid ja teised katalüüdid), materjaliteadus (klaas, keraamika, semikonduktorid), väetised ja tööstusprotsessid ning värvid ja pigmendid. Mitteorgaanilised ühendid moodustavad seetõttu keskse osa tööstuslike materjalide, elektroonika ja keskkonnamoodustavate süsteemide arendamisel.