Mitteorgaaniliste

Mitteorgaanilised ühendused on keemilised ained, mida käsitletakse anorgaanilise keemia kontekstis ja mis ei kuulu orgaaniliste ühendite hulka. Üldine, kuid tihti kasutatav eristus on see, et neid ühendit ei iseloomusta peamiselt süsiniku–vesiniku ahel; siiski mõnede süsinikku sisaldavate ainete määratlemisel võib nende hulka kuuluda ka osa koostisi, näiteks süsinikdioksiid ja karbonaadid. Definitsioonid võivad veidi erineda, kuid põhiline põhimõte jääb: Mitteorgaanilised ühendused hõlmavad peamiselt aineid, mis ei põhine organiilise keemia süsiniku–vesiniku sidemete kombinatsioonil.

Mitteorgaaniliste ühendite klassifikatsioon hõlmab okside (nt Fe2O3, SiO2), hüdriide ja hüdroone (nt NaH, NH3), happeid ja happeid sisaldavaid soolasid (nt H2SO4, NaCl), leelmehappeid ja aluseid, soolasid (nt NaCl, KNO3), silikaate ja teisi mineraalsiirdeid, ning ligikaudu ka kompleksühendeid (nt [Cu(NH3)4]2+). Lisaks kuuluvad sellesse rühma mittemetallide ja metallide ühendid, nitridid, sulfide ja halogenidid. Mõned kogumid võivad sisaldada nii lihtsaid kui keerulisemaid molekule ning võivad olla nii tahked kui lahustuvad ained.

Omadused ja süntees: mitme kutsalibe ühendite keemiline käitumine on sageli iooniline või kovalentne ning nad võivad moodustada kristallvõrke või molekulaarsed struktuurid. Paljudel on kõrged sulamistoed ja keemiline stabiilsus vastavalt valmis. Süntees hõlmab tihti elementide otselist ühendamist, redoksreaktsioone, happo–hassüsteemide reaktsioone või sadestamisprotsesse.

Rakendused ja tähtsus: mitteorgaanilised ühendused on keskne osa tööstusest, materjaliteaduses, katalüüsis, elektronikas, farmaatsia ja väetiste tootmises. Nad annavad materjalid, mille omadused sõltuvad kristallvõrgust, keemilistest sidemetest ja koostistest. Ajalooliselt on anorgaaniline keemia laienenud 18. ja 19. sajandil Berzeliuse ja Lavoisieri tööde ning tööstuslike reaktiivsete protsesside arenguga.

---