oksiidid

Oksiidid on keemilised ühendid, mis koosnevad hapnikust ja teisest elemendist. Enamik oksiide tekib hapniku reageerimisel elemendi või selle ühendiga ning neil on üldvalem sageli MxOy. Oksiidid võivad olla aluseliselt (basaalset tüüpi), happelised ning mõnel juhul amphoterilised; nende käitumine sõltub koostises olevatest elementidest ja hapniku rollist.

Aluselised oksiidid on sageli seotud metallidega ja reageerivad veega, et moodustada hüdroksiide (näiteks CaO + H2O → Ca(OH)2). Happelised oksiidid tekivad peamiselt mitte-metallidest ja reageerivad veega, et moodustada happeid (näiteks CO2 + H2O → H2CO3). Amphoterilised oksiidid nagu Al2O3 ja ZnO võivad reageerida nii hapete kui alustega, näidates mõlemat tüüpi reaktsioonivõimet.

Oksiidid esinevad looduslikult mineraalidena ja neid leidub laialdaselt maakoores. Näited on hematiit Fe2O3 ja magnetiit Fe3O4 ehk rauo oksiidid, rutile TiO2 sekä kvarts SiO2. Lisaks on olulised ka teised oksiidid, mida kasutatakse tööstuses ja tehnoloogias, näiteks SiO2 klaasi- ja pooljuhttehnikas ning TiO2 värvi- ja katalüsaatorainena.

Kasutus ja tähtsus hõlmavad ehitusmaterjale (lubjakivi ja lubi põhised oksiidid), klaasi- ja keraamikaainetena, katalüsaatoritena ning pooljuht- ja fotokatalüüsivahenditena. Oksiidide omadused, nagu happelisus-aluselisus ja tihedus, määravad nende sobivuse erinevates rakendustes. Ohutus ja keskkonnamõjud sõltuvad konkreetsest oksiidist ning nende tolmu või suitsega kokkupuutest.