oksiidist

Oksiid on keemiline ühend, kus hapnik on seotud ühe või mitme teise elemendiga. Oksiide võivad moodustada nii metallid kui ka mitte-metallid, ning need tekivad sageli hapniku lisamisel või oksüdeerumisel protsessidest, nagu põlemine, kujunemine või ka laengute ülekandmine keemilisel tasemel.

Oksiidid jagunevad peamiselt metall- ja mitte-metalloksiidideks. Metalloksiidid on tavaliselt aluselised või amphoterilised ning moodustavad reaktsioonidel happega soojasid aluselist. Mitte-metalloksiidid on tihti happelised. On ka amphoterilisi oksiidid, mis võivad käituda nii alusena kui happena sõltuvalt reaktsioonitingimustest. Oksiidid võivad olla kristallilised või amorfsed ning nende struktuurid võivad moodustada laia võrgustiku või kvartsitaolist laengukeste.

Oksiidide tekkimine on laialdane: nad võivad moodustuda otsese ühendamise teel hapnikuga, oksüdeerides teisi elemente, või keemilise tasakaalu kaudu. Ravitoimingutes ja tööstuses on oksiidid olulised paljudes valdkondades, sealhulgas ehitusmaterjalides (caO, SiO2, Al2O3), klaasis ja glasuurides, pooljuhistes (TiO2, ZnO, SnO2), pigmendites ning katalüsaatorites (V2O5, Fe2O3).

Looduses esinevad oksiidid on laialt levinud – maakoores ning looduslike mineraalide kujul. Oksiidide uuring on oluline nii keemias, geoloogias kui materjalitehnoloogias, sest nende omadused määravad nende kasutusvõimalused ja käitumise erinevates keskkondades.