Migreerimise

Migreerimine on inimeste liikumine ühest piirkonnast või riigist teise, eesmärgiga elada või töötada uues kohas püsivalt või ajutiselt. Inimeste migreerimise kontekstis eristatakse peamiselt sisemist migreerimist (riigi piires) ja rahvusvahelist migreerimist (riikidevaheline liikumine). Terminit kasutatakse ka IT-valdkonnas andmete või süsteemide üleviimise tähenduses.

Inimese migreerimine jaguneb peamiselt sisemisesse ja rahvusvahelisse migreerimisse. See võib olla vabatahtlik või sunniviisiline: vabatahtlik migreerimine hõlmab töö-, õppimis- või perekonna ühinemise tõttu toimuvat liikumist; sunniviisiline migreerimine hõlmab põgenemist konflikti, vägivalda või muid ohtusid. Lisaks eristatakse hooajalist migreerimist ja pikaajalist migreerimist.

Põhjused migreerimisele on mitmesugused ja sõltuvad nii rinnest kui välisest keskkonnast. Sageli rakendatakse push-faktorid (loomulikud ja sotsiaalsed ohud, konflikt, majanduslik kitsasco) ning pull-faktorid (töövõimalused, parem elatustase, hariduse võimalused). Olulised tegurid on ka demograafilised trendid ja kliimamuutused, mis mõjutavad piirkondade elatustaset ja riskide jaotust.

Migreerimise mõju on kompleksne ja kahetine. Destination-riikides võib migreerimine suurendada tööjõudu, maksutulu ja kultuurilist mitmekesisust, samas tekitada koormust teenuste ja infrastruktuuri jaoks. Saatjamaades võivad tekkida demograafilised ja majanduslikud avaldumised ning pere struktuuri muutused. Remittentsid ning teadmiste ja oskuste ülekandumine on olulised tegurid.

Mõõtmine ja poliitika põhinevad riiklike statistika, rahvusvaheliste organisatsioonide (nt UN, World Bank) andmetel. Migreerimise mõju juhitakse integratsioonipoliitikate, piirikontrollide, tööjõu programmide ja sotsiaalteenuste kaudu.

---