Lahustid

Lahustid ehk lahustajad on ained, mida kasutatakse teiste ainete lahustamiseks ja lahuste koostamisel. Enamik lahustitest on vedelikud, mille lenduvus, polaarus ja lahustuvus määravad nende sobivuse erinevate rakenduste jaoks. Lahustid on olulised nii tööstuses kui laborites, kuid neid tuleb käsitleda ettevaatusega nende tervis- ja keskkonnamõjude tõttu.

Lahustid jagunevad peamiselt orgaanilisteks ja mitteorgaanilisteks ning neid liigitakse ka polaarsete ja mittepolaarsete lahustite ning protikute ja aprotikt lahustite järgi. Polaarsete lahustite näideteks on etanol (etanool), atsetoon (atsetoon) ja metanol (metanol), samuti mõned polaarsemad eeterid. Mittepolaarsete lahustite hulka kuuluvad näiteks tolueen (tolueen) ja heksaan. Klooritud lahustid hõlmavad kloroformi ja tetrahloroetüleeni (tetrahloroetüleen). Erinevatel lahustitel on erinev potentsiaalne toksilisus, söövitavus ja süttimisseotud risk.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad värvide ja lakide koostisosi, liime, puhastusvahendeid, laboratoorseid lahjatusi ja erinevaid keskkonnasäästlikkuse protsesse. Lahustid võimaldavad lahustada ja lahustadaoseid läbi, kuid nende kasutus peab toimuma heade töökorralduste ja kvaliteedieeskirjade kohaselt, et tagada toodete kvaliteet ja ohutus.

Ohutus ja keskkond: Paljud lahustid on mürgised või ärritavad ning võivad olla kergesti süttivad. Nende aurud võivad mõjutada siseõhu kvaliteeti ning keskkonda. Seetõttu kasutatakse nende käsitlemisel ventileeritud ruume, isikukaitsevahendeid ning nõuetekohast hoiustamist ja jäätmete käitlemist.

Regulatsioonid: Euroopa Liidus on lahustite kasutamist ja märgistamist reguleeritud REACH, CLP ja GHS süsteemide kaudu. Jäätmete kogumine ja käitlemine järgib keskkonna- ja tööohutusnõudeid. Lahustite kasutamine võib olla piiratud või reguleeritud sõltuvalt ohutus- ja keskkonnapoliitikast.