Külmutusagensite

Külmutusagensid, tuntud ka kui külmutusained või jahutusvedelikud, on ained, mida kasutatakse külmutus- ja kliimaseadmetes soojuse ülekandmiseks. Need ained läbivad faasimuutusi, aurustudes ja kondenseerudes, et külmutusringluse abil jahutamist tekitada. Erinevaid külmutusagensid kasutatakse erinevates rakendustes, sõltuvalt vajalikust temperatuurist, efektiivsusest ja keskkonnamõjust.

Ajalooliselt on kasutatud mitmesuguseid külmutusagensid, sealhulgas ammoniaaki, vääveldioksiidi ja kloormetüülfluoriidi (CMF). Need varasemad ained olid sageli mürgised või süttivad, mis tõi kaasa nende kasutamise piiramise. 20. sajandi keskel populaarsust kogunud klorofluorosüsinikud (CFC-d) ja hüdroklorofluorosüsinikud (HCFC-d) olid vähem ohtlikud, kuid osutusid hiljem osonikihti kahjustavaks.

Praegused külmutusagensid jagunevad mitmesse kategooriasse. Hüdrofluorosüsinikud (HFC-d) ei kahjusta osoonikihti, kuid neil on kõrge globaalse soojenemise potentsiaal (GWP). Selle tulemusena on ülemaailmselt suundumas hüdrofluoroolefiinidele (HFO-d) ja looduslikele külmutusagensitele, nagu süsinikdioksiid (CO2), ammoniaak (NH3) ja süsivesinikud (nt propaan). Looduslikud külmutusagensid on üldiselt keskkonnasõbralikumad, madala GWP-ga, kuid võivad siiski olla süttivad või mürgised, nõudes vastavaid ohutusmeetmeid. Valiku tegemisel on oluline arvestada nii tehnilisi nõudeid kui ka keskkonnaeeskirju.