jahutusvedelikud

Jahutusvedelikud on jahutussüsteemides kasutatavad vedelikud, mis imenduvad soojust ja tekitavad faasimuutuse (vedel gaasi), võimaldades temperatuuri alandamist ja jahutust erinevates seadmetes. Nad lasevad soojusel väljuda süsteemist seeläbi, et soojusvoog liigub loogilises ringluses kas külmkapis, kliimaseadmes või tööstusjahutuses.

Jahutusvedelikud jagunevad peamiselt mitmesse rühma. CFC-d ja HCFC-d on vanad ained, mis lõhuvad osoonikihti ja on ajalooliselt eliminiseeritud või piiratud. HFC-d ja HFO-d on kaasaegsemad, tihti madalama või tänapäevase hooldusega ning neil on suurmõju kliimale, kuid erinevatel kindluse tulevaste vähenduste kõrval. Looduslikud jahutusained hõlmavad ammoniaaki (NH3), süsinikdioksiidi (CO2) ja hidrokarbonaate (nt propaan R290, isobutaan R600a), mida üha rohkem kasutatakse madala GWP-ga rakendustes.

Keskkonna ja ohutuse kontekstis hinnatakse jahutusvedelike mõju osooni kihile ja kliimale: osa ainetest näitavad ohtu osoonile (ODP) ja teised mõju kasvuhoonegaaside potentsiaalile (GWP). Regulaatorid on ajendanud siirdeid CFC/HCFC-de asendamiseks: Montreali protokoll ja selle täiendused (sh Kigali muudatused) ning Euroopa Liidu F-gas määrus piiravad vanade vedelike kasutamist ja edendavad madalama mõjuga alternatiive.

Kasutus ja ohutus nõuavad tähelepanu: mõned jahutusvedelikud on mürgised või süttivad, teised on mittetoksilised kuid võivad toimida kõrgel rõhul. Seetõttu on oluline õige valik, seadistused ja lekketõrje ning nõuetekohane hooldus.

Tulevik suunab jätkuvalt madalama GWP-ga ja looduslike jahutusainete väljatöötamist, sealhulgas transkriis CO2 süsteeme ja retrofit’ide pehmeid lahendusi, mis ühendavad turvalise kasutamise ja energiasäästlikkuse.