Kõrbepiirkonnad

Kõrbepiirkonnad, tuntud ka kui kõrb, on piirkonnad, kus sademeid on väga vähe. Need piirkonnad moodustavad umbes viiendiku Maa maismaast. Kõrbete iseloomulikud tunnused on äärmuslikud temperatuurid, nii kõrged päevasel kui ka madalad öösel, ja taimestiku nappus. Pinnas on tavaliselt liivane, kivine või soolane, vähese orgaanilise aine sisaldusega.

Kõrbepiirkondi leidub erinevates geograafilistes piirkondades, sealhulgas Aafrikas (Sahara), Aasias (Gobi), Austraalias ja Põhja-Ameerikas (Mojave). Kõrbete tekkepõhjused on mitmekesised, sealhulgas püsivad kõrgrõhkkonnad, kaugus merest ja mäeahelike varjuvööndid.

Kõrbepiirkondades elavad organismid on kohanenud karmide tingimustega. Taimed võivad omada sügavaid juuri vee otsimiseks, vaha-kihti lehtedel veekadu vähendamiseks või võime puhkeperioodiks taanduda. Loomad on sageli öise eluviisiga, et vältida päevast kuumust, ning neil on arenenud mehhanismid vee säilitamiseks. Näiteks kaktused on kõrbete tüüpilised taimed.

Vaatamata karmi kliima tingimustele on kõrbepiirkondadel oluline ökoloogiline ja geoloogiline väärtus. Need piirkonnad on unikaalse elurikkuse koduks ja pakuvad teaduslikku huvi adaptatsioonivõimete uurimisel. Samuti võivad kõrbepiirkonnad sisaldada väärtuslikke maavarasid. Inimeste tegevus, nagu põllumajandus, kaevandamine ja turism, võib avaldada mõju kõrbete tundlikule ökosüsteemile.