Kuulmishäired

Kuulmishäired ehk kuulmise kahjustused on seisundid, mille käigus helide tajumine või nende töötlus on osaliselt või täielikult häiritud. Need võivad olla ajutised või püsivad ning esinevad kõigis vanuserühmades.

Peamised vormid on juhtiv kuulmiskadu, sensorineuraalne kuulmiskadu ja segakadu. Juhtiv kuulmiskadu tekib väliskõrva või keskkõrva probleemide tõttu ning on sageli ravitav. Sensorineuraalne kuulmiskadu tekib sisekõrvas või kuulmisnärvis ning on sageli püsiv. Segakadu koosneb mõlemast; kahju paik määrab vormi ja raskusastme.

Põhjused hõlmavad geneetilisi tegureid, sünnitusjärgseid infektsioone, vananemist, pikaajalist mürarikkust, infektsioone, ototoksilisi ravimeid, trauma ja kõrvakasvajaid. Mõnel juhul tekivad puudujäägid mitme teguri koos.

Diagnostika põhineb põhjalikul kuulmishäirete hindamisel: audiomeetria kuulmise tundlikkuse mõõtmisega, timpanomeetria kõrvavalude ja keskkõrva toimimise hindamisega ning kõne-audiomeetria. Vajadusel tehakse pildiuuringud (MRI või CT) kasvajate või sisekõrva probleemide selgitamiseks.

Ravi sõltub põhjusest ja kahjustuse raskusest. Juhtivat kuulmiskadu tavaliselt aidatakse kuuldeaparaatidega; raskemates sensorineuraalsetes kahjudes võivad sobida luuimplantaadid või kõrge tasemega kuulmisimplantaadid. Haiguste korrigeerimine ja aural rehabilitation võivad parandada kommunikatsiooni ning igapäevast funktsioneerimist.

Prognoos sõltub kahju tüübist ja varajasest ravist. Varajane diagnoos ning sobiv ravi võivad oluliselt parandada elukvaliteeti. Ennetus hõlmab mürakaitset, varajast ravi ning geneetiliste riskide jälgimist.