Kriisitaluvus

Kriisitaluvus on mõiste, mis kirjeldab inimese suutlikkust toime tulla kriisi- või tugevalt stressirohkete olukordadega, säilitada toimivus ja hakkama saada ka pärast pettumust või traumaatilist sündmust. See on laiapõhjaline ja kontekstispetsiifiline nähtus, mis hõlmab nii vaimset kui ka sotsiaalset ja käitumuslikku mõõdet. Kriisitaluvust käsitletakse sageli osana üldisest vastupidavusest (vastupidavus, resilience), kuid rõhuasetused võivad erinevates valdkondades erineda.

Kriisitaluvus on mitmekordne nähtus. Vahepeal on oluline kognitiivne paindlikkus ja probleemide lahendamise võime, emotsionaalne regulatsioon, motivatsiooni ja lootuse hoidmine ning sotsiaalne tugi. Inimesed erinevad nii temperamentide kui varasemale kogemusele tuginedes: varasemad kriisid, enesehinnang, enesekontroll ja usaldusväärsed tugivõrgustikud võivad kriisitaluvust tugevdada või nõrgendada. Keskkonnategurid, nagu juurdepääs teenustele, töö- ja elutingimused ning organisatsiooniline toetus, mängivad samuti olulist rolli.

Hindamine on sageli mitmekülgne ja kohandub kontekstiga. Selle asemel, et otsida üht universaalset mõõtmist, kasutatakse veskeid hindamisi, intervjuusid ning enesehindamisi, mis keskenduvad toimetulekustrateegiatele, emotsionaalsele regulaciónle ja sotsiaalsele toele. Kriisitaluvust arendatakse ning see on sageli teadmiste, oskuste ja ressursside süsteemne investeering nii individuaalsel tasandil kui ka organisatsioonide ja kogukondade tasandil, näiteks kriisivõime arendamise programmide, koolituste ja toetusvõrgustike kaudu.