Kolloidsüsteemid

Kolloidsüsteemid, tuntud ka kui kolloidlahused või kolloiddispersioonid, on ainete segud, kus üks aine on jaotunud teisena peene osakesena. Need osakesed on suuremad kui üksikud molekulid või ioonid, mis moodustavad tavalisi lahuseid, kuid liiga väikesed, et neid palja silmaga näha või kergesti filtreerida. Tavaliselt jäävad kolloidosakeste suurused vahemikku 1 nanomeeter kuni 1 mikromeeter. Need süsteemid ei ole tõelised lahused, sest osakesed ei lahustu täielikult, vaid on dispersioonis.

Kolloidsüsteemid jagunevad kahte peamisse komponenti: dispersioonifaas ja dispersioonikeskkond. Dispersioonifaas on aine, mis on jaotunud väikeste osakestena, samal ajal kui dispersioonikeskkond on aine, milles need osakesed on laiali. Näited kolloidsüsteemidest on paljud igapäevased ained, nagu piim, kus rasv ja valgud on jaotunud vees; majonees, kus õli on jaotunud munakollases ja äädikas; samuti suits, kus tahked osakesed on jaotunud õhus.

Kolloidsüsteemidel on mitmeid iseloomulikke omadusi. Üks tuntumaid on Tyndalli efekt, kus valguskiir hajub, kui see läbib kolloidsüsteemi, muutes valguse trajektoori nähtavaks. See erineb tõelistest lahustest, kus valgus läbib täielikult ilma hajumiseta. Kolloidiosakesed ei settu aja jooksul gravitatsiooni mõjul, erinevalt suspensioonidest, kus suuremad osakesed settivad. Kolloidsed osakesed võivad kanda elektrilaengut, mis aitab neil üksteist tõugata ja takistada nende kokkukleepumist, säilitades seeläbi stabiilse dispersiooni.