Klorofluorosüsivesinikele

Klorofluorosüsivesinikele, tuntud ka kui CFC-d, on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, fluori ja kloori. Need olid laialdaselt kasutusel alates 1930. aastatest mitmesugustes rakendustes, sealhulgas külmutusagensidena, aerosoolpihustites propellendina, lahustitena ja vahude tootmisel. CFC-d on keemiliselt stabiilsed, mittetoksilised ja mittesüttivad, mis tegi neist algselt atraktiivsed tööstuslikud kemikaalid.

Oma stabiilsuse tõttu jõuavad CFC-d atmosfääri ülemistesse kihtidesse, kus nad päikese ultraviolettkiirguse toimel lagunevad. Selle lagunemise käigus vabanevad kloori aatomid, mis katalüütiliselt hävitavad osoonimolekule. Osoonikiht Maal on elutähtis, kuna see neelab suurema osa kahjulikust ultraviolettkiirgusest. CFC-de põhjustatud osoonikihi hõrenemine suurendab UV-kiirguse hulka Maale jõudvat UV-kiirgust, mis võib põhjustada nahavähki, silmahaigusi ja kahjustada taimi ning mereelustikku.

1987. aastal sõlmiti rahvusvaheline Montreali protokoll, millega reguleeriti ja järk-järgult kaotati CFC-de tootmine ja kasutamine. Protokolli edukus on toonud kaasa CFC-de kontsentratsiooni vähenemise atmosfääris ning osoonikihi järkjärgulise taastumise. Sellest hoolimata võivad CFC-d atmosfääris püsida aastakümneid, mistõttu nende mõju on pikemaajaline.