Keskendumisprobleemid

Keskendumisprobleemid viitavad raskustele hoida tähelepanu teatud aja vältel, säilitada keskendutust ning organiseerida ülesandeid. Need võivad ilmneda erinevates vanusegruppides ja olla ajutised või püsivad. Kõige laiemalt kuuluvad keskendumisprobleemid tähelepanuhäirete (ADHD) spektrisse, kuid neid võivad põhjustada ka muud seisundid, nagu ärevus-, depressiivsed häired, unepuudus, kroonilised haigused või ravimite kõrvaltoimed.

Peamised sümptomid hõlmavad tähelepanu hajumist, raskust keskenduda pikkade või keerukate ülesannete täitmisele, unustamist ning organiseerimisprobleeme. Sümptomid võivad väljenduda koolis, tööl või kodustes tegevustes ning võivad olla seotud ning raskendada igapäevast toimetulekut.

Põhjused ja riskitegurid hõlmavad geneetilist eelsoodumust, varasemat neurodevelopmentsust ning keskkonnategureid. Riskide hulka kuuluvad unehäired, stress, kaasuvad vaimse tervise probleemid ning muud terviseseisundid või ravimite kõrvaltoimed.

Diagnostika põhineb süsteemselt kogutud teabel vanemate, õpetajate ja inimese enda kohta, kliinilisel intervjuul ning vajadusel tähelepanu- ja funktsionaalsuse hindamisel ning neuropsühholoogilistel testidel. Diagnoosi teeb tervishoiutöötaja, sageli koostöös teiste spetsialistidega.

Ravi on sageli multidistsiplinaarne ning hõlmab hariduslikke ja käitumuslikke sekkumisi, oskuste treenimist (ajaplaneerimine, organisatsioon), uni- ja elustiilisoovitusi ning kooli või töökohal kohandusi. Mõnel juhul võib olla vajalik ravimteraapia arsti järelvalve all; otsus sõltub sümptomitest, vanusest ja kaasuvatest probleemidest.

Varajane avastamine ja sekkumine parandavad toimimist koolis ja igapäevaelus ning vähendavad pikaajalisi raskusi.